Päris kaua aega tagasi avati Türi linnas suur ja ruumikas lasteaed. Avamispeol oli paljude teiste kingituste hulgas ka üks armas karumõmm. Tema koduks sai lasteaia raamatukogu. Aeg-ajalt külastas see karu kõiki rühmi ning sai laste suureks sõbraks. Pikapeale muutus ta lasteaia lemmikuks. Lapsed hakkasid teda joonistama ning mõmmiku pildid valiti ka lasteaia tähtsatele dokumentidele - tänukirjadele, kutsetele, tunnistustele ja diplomitele. Kõige selle juures oli üks viga, karumõmmil polnud nime. Ta oli selle üle päris õnnetu. Kõigil sõpradel, kellega ta mängimas käis, olid ju nimed.
Ühel suvepäeval oli karuke väsinud nurgas tukkumisest ja otsustas jalutama minna. Koridoris märkas ta rõõmsaid lapsi ja toimekaid suuri inimesi. Mõmmi sättis ennast tasapisi nende juurde ning kui nad rühma jõudsid, oli vihm õues lakanud ja aknast paistis tuppa imeilus vikerkaar. Koos vikerkaarega märkasid lapsed nendega liitunud mõmmit ning hüüdsid rõõmsalt: „Näe, Vikerkaru tuli meile külla!“ Mõmmi oli oma nimest väga meelitatud ja jäi kohe kauaks sinna mängima. Seal sai ta teada, et selle rühma lapsed hullavad pilvede peal ja näevad iga päev vikerkaart. Toredast mängust võlutuna joonistati mõmmi pilt rühma uksele ja kõiki selle rühma lapsi hakati edaspidi kutsuma VIKERKARUDEKS.
Päevad veeresid ja lähemale hakkas jõudma sügis. Ühel sellisel kirjul sügispäeval tatsas mõmmi jälle mööda koridori. Ta seisatas ukse taga, kust kostis laste rõõmsaid kilkeid. Mõmmi muutus uudishimulikuks ning piilus vaikselt sisse. Ta silma ees avanes kaasahaarav spordivõistlus. Spordirõivastes poisid ja tüdrukud panid parasjagu oma võimeid ja oskusi proovile. Mõmmit märgates haarati ta kohe mängudesse kaasa. Lisaks muule põnevale tehti ka igasuguseid jõuharjutusi, milles mõmmik oli väge täis ja tugev. Peale võimlemist mindi õue, kus ootasid sügislehed kokku riisumist ja ärakandmist. Lastele meeldis mõmmiga koos tööd teha ja sellest ajast hakkasid selle rühma lapsed teda Mõmmi-Jõmmikuks kutsuma. Ka see nimi meeldis karumõmmile ning lahkudes ütles ta, et edaspidi hakkab ta MÕMMI-JÕMMIUTE rühmas külas käima.
Järgmisel sügispäeval uitas karuke jälle lasteaias ringi. Ühe ukse tagant kostis tema kõrvu laste lõbus kisa-kära. Karu avas ukse ja tatsas tuppa. Oh seda nalja ja naeru, madinat ja möllu. Peeti parasjagu sünnipäevapidu ning kõik olid väga ülemeelikud. „Olete teie alles Mürakarud!“, hüüdis uksel seisev karumõmm.“Mürakaru on tore olla, tule sina ka mürama!“ vastasid lapsed ukselseisjale. Seda kutset mõmmik just ootaski, sest kõike on lapse elus parasjagu tarvis – ka müramist! Nii hakatigi selle rühma lapsi MÜRAKARUDEKS kutsuma.
Aeg möödus kiiresti ja uus päev tõotas tulla jällegi põnev, sest kusagilt kostis lõbusat pillimängu ja laulu. Sinna rühma nüüd karu huviga tatsaski. Oh mis tore lasteorkester seal mängis! Karugi tahtis kangesti kaasa lüüa. Üks lahke poiss ulatas talle oma trummi. Kui rõõmsa ja lustliku näoga karu seda mängis! Niiviisi saigi temast Lustikaru. „Tulen alati hea meelega teiega lustima!“ hüüdis mõmmik lahkudes. “Kõik koos musitseerides oleme ju LUSTIKARUD“. Nii rühm omale nime saigi.
Kõik päevad pole kahjuks lusti ja naeru täis. Ka väikestel inimestel on suuri muresid. Seda märkas mõmmi rühmas, kus lapsed olid alles hiljuti lasteaeda tulnud. Mured tulid sellest, et ema oli ära läinud ning kõik oli uus ja tundmatu. Vaja oli kedagi pehmet ja armast, keda enda vastu suruda ning kellega koos oleks julgem. Murede minemaajamiseks pugeski mõmmi kordamööda ühele ja teisele kaissu, millest peagi omale Kaisukaru nime sai. See oli nii armas, et kõiki selle rühma poisse-tüdrukuid hakati edaspidi KAISUKARUDEKS kutsuma
Ühel ilusal talvepäeval läks karumõmm õue. Ta tahtis kangesti kellegagi mängida, aga ühtegi last polnud õues. Karumõmm otsustas endale lumest sõbra teha. Ta mässas ja rassis, töötas kohe hommikust õhtuni ja saigi valmis toreda lumememme. Mõmmik oli õnnelik oma uue sõbra üle. Järgmisel hommikul, oh häda, kostis aga karumõmmi toast „atsihh!“ ja „atsihh!“. Kaval kevadtuul oli vingerpussi mänginud ja vaene karuke haigeks jäänud. Haige karumõmmi aevastamine ja turtsumine kostis ühe rühma lasteni. Nad arutasid isekeskis, et kuidas mõmmikut aidata. Kõige väiksem tüdruk teadis, et parim ravim on mesi. Haigele mõmmikule viidigi sooja piima ja mett ning karuke sai ruttu terveks. Mesi hakkas aga sellest ajast saadik karumõmmile kangesti meeldima ja ta käis tihti seal maiustamas. Nii saigi see rühm koos mõmmiga endale MESIKÄPA nime.
Aeg lendas ja soojad kevadtuuled sulatasid lume sootuks. Ikka rohkem ja rohkem hakkas ka päike ennast näitama ning oma sooja valgusega kõiki ruume täitma. Ühel sellisel hommikul tatsas meie tuttav karumõmm jällegi lasteaias ringi. Samal ajal kui ta avas rühmaukse, sirutas ka päike oma kiired aknast sisse. Karumõmm nägi sillerdavate päikesekiirte paistel väga kaunis välja ning lapsed hüüdsid: „Meile tuli Päikesekaru külla!“ Koos mõmmikuga joonistati päikese ja karu pilt ka rühma uksele ning kogu rühm sai endale PÄIKESEKARU nime.
Päike paistis ikka soojemalt ja soojemalt, sest kätte oli jõudnud jällegi suvi. Ühel sellisel hommikul, kui päike oli tükk aega karukese ninaotsa kõditanud ning ta unest äratanud, otsustas mõmmik minna jälle kuhugi uudistama. Kui ta ühest uksest sisse astus, ootas teda ees suur üllatus. Seal oli igal lapsel oma karu kaasas. Neid oli pruune ja punaseid, valgeid ja kollaseid. Mõmmik tundis suurt rõõmu sõpradega kohtumisest. Omasuguste metsaottidega sai sel päeval koos palju huvitavat ette võetud. Päeva lõpus maaliti uksele kena priske ja pruun karumõmm ning sellest ajast peale kutsutakse kõiki selle rühma lapsi METSAOTTIDEKS.
Sügisel saabusid lasteaeda väikesed lasteaiauusikud. Nad tundusid mõmmikule kuidagi tuttavatena, sest nende kohmakas ja taaruv kõnd meenutas kedagi. Nende jutt tundus karukõrvadele pisut mõmina moodi. Siis ta taipas, et ka tema ise oli kunagi armas mõmmibeebi olnud. Nii saigi sõimelaste uksele väike MÕMMI maalitud ja rühm ka nime saanud.
Vanasõna ütleb: „Heal lapsel mitu nime“. See käib ka meie mõmmiku kohta. Nimed on toredad ja tulnud südamest. Ega muidu hakatud kõiki lapsi, kes mõmmikule oma rühmas nime panid, samamoodi kutsuma.
